Andres Lepasar

videomonteerija ja režissöör

Sündinud 1. VIII 1972 Türil. Haridus. Alustas kooliteed Paide 2. Keskkoolis. 1987 astus Tallinna Polütehnikumi, mille lõpetas 1991 tehnik-elektromehaaniku erialal. 1992–93 teenis aega Eesti kaitsejõudude Sisekaitse Operatiivrügemendis. Tööelu. 1991–92 töötas õpitud erialal Paides, 1993–94 tegi erialast tööd Tallinnas. 1994. a-st töötanud ETVs videomonteerijana, pannud kokku nii temaatiliselt kui ka žanriliselt eriilmelisi saateid ja sarju. Teinud monteerijatööga paralleelselt ka režissööritööd. Telelooming. Teinud tihedat loomingulist koostööd Vahur Kersnaga, sh „Mount Everest“ (2003), „Rännud Kersnaga“ (2004. a-st), „Pealtnägija“ (2007–09), „Helenduvad olendid“ (2009), „Iga pink räägib loo“ (2012), „Alo. Surematu“ (2016), „Jaak Joala tähtkuju“ (2015), „Talvik, Eesti Televisioonist“ (2017), „Kersna kõnnib Kadriorus“ (2018), „100 aastat siia-sinna. Vahur Kersnaga“ (2019), „Urmas Ott. One Man Show“ (2019) ja „Vahur Kersna. Jäljed tähetolmus“ I‒III (2020). Koostöös teiste autoritega teinud huvitava tehnilise teostuse ja kõneka pildikeelega saateid, näiteks majandussari „Kapital“ (2011–15), „Sind otsides“ (saatejuht Margit Kilumets, 2009‒10), sarjad kõrgetest mägedest ja alpinistidest, sh „Teel Leninile“ (2017) ja „Valgele mäele“ (2019), ning „Hetk ajaloos“ (2018) ja „Oma kodu“ (2016‒20). Tunnustus. EFTA konkursil nominatsioon aasta vormilooja kategoorias (2020); ERRi kolleegipreemia parima audiovisuaalmeistri kategoorias (2007) ja meeskonna liikmena parima telesaate kategoorias „Pealtnägija“ eest (2009).