Digiajastu teleraamat

Digiaja televisioon Eestis 2000–2020

Autor ja kirjastaja Hagi Šein, 2021
Raamat on müügil Rahva Raamatu kauplustes

Nende kaante vahel on põhjalik ülevaade televisiooni arengust Eestis 21. sajandil. See võtab kokku meie telejaamade kui organisatsioonide ja nende programmide arengulood, analüüsib telepoliitikat ja -majandust, jälgib telekommunikatsioonifirmade teenustespektri kujunemist ning maalib mõningaid teoreetilisi tulevikuvisandeid. Raamatust leiab lugeja ka viimase 20 aasta tunnustatud teletegijate ja -juhtide biograafilise leksikoni. Dokumentidel põhinev ajalookäsitlus, faktiküllus, rikkalik teabegraafika, fotod „kaadrist ja kaadri tagant“ ja meie telekultuuri mõtestamine teeb „Digiajastu teleraamatu“ väärtuslikuks lugemisvaraks nii professionaalidele kui ka laiemale huviliste ringile.

Kirjeldan oma kolmandas teleraamatus viimase kahekümne aasta televiku muutumist. Digitaalsus ehitab meie silme all ja meie osalusel uut maailma. Ent millist siis? Taiplikud iseõppivad algoritmid valivad tohutust teabe- ja meelelahutuse voolust igaühele meist seda, mis just mind huvitab ja köidab. Igaühele oma lahutab meid üksteisest ja me oleme ekraanide ees juba hakanud seda ohtu tajuma. Arvan, et televisiooni olulisim roll on meid koos hoida, seda ka digiajastul. Sest kui pole kohta, kuhu kogukonnana ja rahvana kokku tulla, siis oleme ilma sellest, millel kõik muu püsib.” Hagi Šein

Autorilt

Pole tarka, kes ütleks, kas televisiooni parimad ajad on juba möödas või seisavad need veel ees. Mis teeb televisiooni oluliseks? Päris kindlasti pole see pelgalt meelelahutus ja ajatäide, kuigi lihtsustatult võib see nii tunduda. Televisioonil on võim. Võim ühendada inimesi ja ühiskonda, kanda väärtusi ja mõjutada meie  elavikku. Televisioonil on potentsiaali olla rahvuse igapäevaelu (vaimu)keskmes. Kui see ka edaspidi õnnestub, siis on televisioon meile jätkuvalt oluline.

Televisiooni parimad hetked on need, kui elu ise televisiooni loob. Teletegijatel tuleb need tabada ja teoks teha. Televisiooni tugevus ongi tema igapäevasuses, elulisuses, rütmis, millega ta elab koos inimestega kaasa nende argipäeva, püüdluses ja võimes luua ausat, tõepärast ja emotsionaalset pilti tegelikkusest. Seetõttu peaks omakeelne televik kestma, kuni kestab rahva vajadus oma kultuuri hoida ja seda ühiselt jagada.

Televisioon on olemuslikult mitmetahuline, on üheaegselt nii poliitiline, majanduslik, tehnoloogiline kui ka sotsiaal-kultuuriline fenomen. Analoogajal hoidis ta ühiskonda piltlikult öeldes ühe lõkke ümber koos. Digiaeg on seda muutmas. Kuigi meile endiselt oluline sisulooja, on omatelevisioon vaid osake globaalsest digitaalsest meediamaailmast. Kindlasti ei tohiks me rahvuslik teletööstus takerduda vaid majanduslikesse ja poliitilistesse kaalutlustesse, sest kui teletegu sumbub pelgalt meelelahutusse või toimetab peamiselt võimu meeleheaks ning killustab meid, selmet koos hoida, sõidavad globaalsed hiiud väikeriigi televisioonist üle. See muudab televisiooni oluliseks meie kultuuris.

See on minu kolmas raamat televisioonist Eestis. Kirjutasin esimese neist 2002. a, et mõista telemaastiku muutumist taasiseseisvumise järgsel kümnendil, mil me oma televikku demokraatlikus riigis alles ehitasime. Järgmist, 2005. a ilmunud „Suurt teleraamatut“ tehes püüdsin vaadelda meie senist 50 aastat kestnud telelugu, aimamata veel päris selgelt, kui oluline muutus juba lähiaastatel ees seisab. Tänaseks on arenguspiraal teinud uue, digipöördeks nimetatud ringi, mistõttu tuli ette võtta ka kolmanda teksti kirjutamine, et mõista viimase viieteistkümne aasta jooksul juhtunut.

Televisiooni areng digiajastul toetub paljuski tehnoloogia arengule. See on olnud tõeliselt tormiline ja senist arengukäiku katkestav. Televisiooni tootmine ja edastamine on muutunud digitaalseks, sellega on kaasnenud meedia- ja teleteenuste buum, hüppeliselt on kasvanud pakutava meedia maht ja muutunud viisid, kus, millal ja milliste seadmetega vaatajad televisiooni kasutavad. Tehnoloogiaajakirjanikud on digiaja telekommunikatsiooni sektori arengut hoolikalt jälginud (Digitark, Diktor, Tehnikamaailm, Arvutimaailm, Äripäeva digirubriik) ja sellest teekonnast on avaldatud tuhandeid uudiseid ja kirjutisi. Kas ja kuivõrd on andmesidevõrkude, interneti, üles- ja allalaadimiskiiruste, edastamisformaatide, nutiseadmete, telkode omanike, firmade liitumiste ja ostu/müügi virvarris muutnud pakutava sisu, selle tähendus ja mõju ning kuidas see meie ühist hüve teenib – see on siiski jäänud olulisimaks küsimuseks.

Teletegu mõjutavad paljud institutsioonid. See kajastub valitsuse otsustes ja seadustes, arvukate komisjonide ja töögruppide aruannetes, valdkondlikes aastaraamatutes ja aruannetes, seireraportites ja uuringutes. Need institutsioonid toimivad tänu asjatundjate pingutustele, inimestele, kes neis toimetavad, mõtestavad, otsustavad ja loovad. Seepärast olen andnud tekstis sageli sõna neile asjatundjatele, kes on olnud telearenguga vahetult seotud. Olen kasutanud nende uudistevoos leiduvaid ütlusi ja teinud raamatu tarvis palju intervjuusid.

BFMi telemagistrantidega tegelesime mitme õppeaasta ja kursuse jooksul teleajaloo materjalide kogumise ja uurimisega. Kahes ELU projektis 2017. ja 2018. a sügisel tegime andmekaevet Eesti teledraama kohta, mille tulemuseks oli telesarjade infofail 1965-2019 ja palju intervjuusid tegijatega. Nende materjalide põhjal korraldasime BFMis 2019. a jaanuaris konverentsi „Eesti teleseriaalitööstus – mis teel me oleme“. Kahes „Telekultuuri“ kursuses 2018-19 valmisid telekanalite kohta koostatud „telekultuuri kaardid“. Televaldkonna andmestikku ja statistikat kogusime ja analüüsisime üliõpilastega veel teiseski ELU projektis 2018. a sügisel ja see päädis televaldkonna spetsialistide ümarlauaga BFMis 2019. a kevadel. 2019. a sügisel kogusid üliõpilased ELU projekti „Eesti televaldkonna biograafiline leksikon. Pilootprojekt I“ raames teletegijate biograafilisi andmeid  ja tegid nendega videointervjuusid. Pilootprojekti II ja III osaga jätkasime 2020. ja 2021. a kevadel. 2019. a kevadsemestri uurimisseminaris kogusid üliõpilased andmeid ajajoonte koostamiseks paljude teleprotsesside kohta ja tegid 20 intervjuud digiaja teles võtmepositsioonidel olnud inimestega. Uuringud teleajaloost jätkusid ka 2020. a uuringuseminaris. Tänan neid rohkem kui 50 üliõpilast, kes nendes ettevõtmistes kaasa tegid. Palju kogutud materjalist on jõudnud raamatusse ning tudengite poolt tehtule on ka kõikjal viidatud.

Olen seda teksti koostades silmas pidanud nii oma üliõpilasi, kes vajavad eestikeelseid tekste, telekolleege, kelle töö väärib jäädvustamist, kui ka meediahuvilisi ja tavalugejaid, kellele Eesti telelugu võiks huvi pakkuda. Raamatus on palju andmeid, neist ei saa mööda, et telelugu tõenduspõhiselt rääkida. Arvukad joonised, tabelid ja allikaviited võivad ehk olla koormavad, aga nende kõrval on raamatus ka palju pilte telesaadetest, mis aitab meenutada ja toetab emotsionaalset mälu. Sündmuste jälgimist hõlbustavad rohked ajajooned.

Raamatu esimene, Eesti telearengule pühendatud osa algab teoreetilise esseega, milles püüan mõtestada neid muutusi, mida digiaeg telearengusse tõi. Seejärel käime läbi telepoliitika, telemajanduse ja suuremate telekanalite – ETV, Kanal 2 ja TV3 ning Tallinna TV ja teiste väikekanalite arengu ja programmid, keskendudes olulisematele muutustele, nende põhjustele ja toimunu analüüsile. Vaatleme detailsemalt ka mõningaid teleprogrammide eriosi – kodumaist draamat, venekeelset televisiooni ja sporti. Raamatu teises, telekommunikatsioonifirmade tegevusele pühendatud osas teen ülevaate teleteenuste arengust antenni-, kaabli-, satelliidi- ja mobiili-TVs ning televisiooni jõudmisest internetti. Kolmandas osas arutlen selle üle, mis võiks olla teleteaduse aineks ja võtan kokku andmed teleprogrammide ja teletarbimise kohta. Lõpetan nüüd juba üle 65 aasta pikkuse Eesti teleloo võimaliku periodiseeringuga.

Telesaated ja -sarjad sünnivad paljude loomeinimeste koostöös, kes kõik väärivad tähelepanu ja mäletamist. See on üks peamisi põhjusi, miks otsustasime raamatu jaoks koostada digiaja televisiooniga seotud teletegijate biograafilise leksikoni. See oli esimene katse teha sellist andmekogu ja selle töö tulemus moodustab raamatu neljanda osa. Avaldatav leksikon on osa kavandatavast suuremast tööst. Koos raamatuga saab avalikult kasutatavaks ka veebilehekülg Telekraat, millesse hakkame lisama leksikoni isikukirjeid.  Seal avaldame ka materjale, mis raamatu teksti ei mahtunud. Loodan Telekraadist edaspidi kujundada põhjaliku andmevaramu televisiooni kohta Eestis.

Selle raamatu kirjutamine poleks olnud võimalik paljude inimesteta, keda soovin tänada.  Televaldkonna uurijaid on Eestis vähe. Oluliseks toeks digiajastu muutuste mõistmiseks olid professor Indrek Ibruse ja dotsent Andres Jõesaare aastate jooksul kirjutatud akadeemilised artiklid telemajandusest, -regulatsioonist ja -poliitikast. Olen heale kolleegile Andresele tänulik veel mitme asja eest. Valdkonna asjatundjana luges ta kogu käsikirja ja ma tunnen end hoopis kindlamalt, et ta oli nõus nii mahukat tööd tegema, tema täpsustused ja märkused olid väga väärtuslikud. TLÜ prorektorina ja BFMi suunajuhina  hoolitses Andres koos BFMi direktorite Katrin Saksa ja Birgit Vilgatsiga mulle vaba semestri võimaldamise ja Kultuurkapitali loomestipendiumi eest, mis kinkis kirjutamisele pühendumiseks vajaliku aja ja toe raamatu avaldamiskulude katmiseks. Minu tänu kuulub ka paljudele kolleegidele Tartu Ülikoolis, nii teleuurijatele kui telealaste bakalaureuse- ja magistritööde juhendajatele. Suur tänu professor Peeter Vihalemmale ja toimetaja Indrek Udele, kes on aastate jooksul kogunud ja välja andnud Eesti Akadeemilise Ajakirjanduse Seltsi aastaraamatuid, kus olulisemad teleuuringud on publitseeritud. Teadlaste tööd jäävad enamasti üsna kitsasse akadeemilisse ringi, seepärast püüdsin oma kolleegide olulisemaid ideid ja seisukohti ka raamatu tekstis kajastada.

Olen eriliselt tänulik raamatu teistele retsensentidele, ekspertidele, kes olid lahkelt nõus käsikirja lugema ja kelle väärtuslikud tähelepanekud andsid kindlust, et tõe vastu pole eksitud. Peeter Sookruus lugestelepoliitikat puudutavat, Jüri Jõema teleteenuste peatükke ja Ain Saarna Tallinna TV osa. Risto Metsa abi kaabel-TV andmete hankimisel ja arenguloo täpsustamisel oli suur.

Tänan  telekanalite juhte, Margus Allikmaad, Erik Rooset, Ainar Ruussaart ja Heidi Pruulit ERRist,  Urmas Oru ja Olle Mirmet Kanal 2st, kadunud Priit Leitot ja Urmas E. Liivi TV3st, kes andsid raamatu tarvis avameelsed intervjuud. Tänu teie mõtetele sai „kasvatada liha luudele“ ja tunda teleloo tõelist ja sageli varjatud atmosfääri. Tänan Tiit Kimmelit ERRist, kes aitas täpsustada kümneid fakte ja leidis materjale, mis oleksid mul temata jäänud lugemata.  Sander Üksküla, Ainar Sepp ja  Risto Sirts, teieta  poleks ETV ja ERRi tehnilise arengu lugu olnud võimalik taastada. Eha Väinsalu tänuväärne panus on spordiprogrammi peatükis, ilma tema teadmisteta, aastakümneid peetud arhiivita ja suure täiendava uurimistööta poleks olnud võimalik spordi telekajastust põhjalikult kirjeldada. Eha kõrval aitasid Marko Kaljuveer, Kalev Kruus ja Revo Raudjärv kokku panna pea täieliku spordikommentaatorite nimekirja. Tänan Taisja Titovat Orsent TVst, Oleg Bessedinit TV-Nist, Jaan Kalmust ALO-TVst ja Rait Killandit, kelle abiga sain olulist teavet meie väikekanalite ajaloost. Eve Krillo ja Epp Asper ERRist, Annely Adermann TV3st, Mari-Liis Veskus. Kanal 2st ja Maxim Tuul Tallinna TVst olid lahked abilised raamatu fotode hankimisel.

Minu sügav tänu kuulub raamatu toimetusele, kelle abita poleks see tekst sündinud. Need sajad tunnid, mis me rohkem kui pooleteise aasta jooksul koos töötasime, käsikirja lugedes, mõeldes ja arutades, toimunut mõista püüdes, mõtteid sõnastades ja täpsustades, vaieldes ja kokku leppides – need andsid sellele tekstile kuju, näo ja tooni, mis lõpuks paberile jäi. Toimetaja Salme Rannu panus kaasuurijana, ning täiendavate andmete hankija ja töötlejana teleprogrammide ja teletarbimise kirjeldamiseks oli asendamatu. Head kolleegid Renita Timak ja Laura Laasi sõelusid raamatu tarvis kahe aastakümne teleprogramme, koostasid kanalite omasaadete nimekirju, nende valitud on raamatu pildid ja kirjutatud suurem osa biograafilise leksikoni artiklitest. Olen tänulik, et elu viis mind kokku optimistliku, leidliku ja loova kujundaja Signe Kanarbikuga, kes andis raamatule vormi, tänu temale peaks seda olema hea käes hoida ja mugav lugeda. Keeletoimetajale Eha Karlepile olen eriliselt tänulik selle eest, et raamatu tekst on keeleliselt laitmatu ja Triinu Lyrale biograafilise leksikoni keeletoimetamise eest. Tänan väga  Anu Lusti, kes tegi suure töö tuhatkonna allikaviite korrastamiseks. Tänu Silva Tomingale kõige selle korraldamise eest, mis jääb käsikirja teekonnale raamatuks saamisel.

Tänan väga abikaasa Karinit, kes nurinata talus oma mõtteis kinni olevat ja sõnaahtrat meest, kelle tähelepanu oli kaks aastat lõputult kinni arvutis. Tänan tütreid Maarja-Mariat ja Hannat isa toetamise ja nende abikaasasid Alto Aljast ja Arne Meierit asjalike nõuannete eest, samuti oma teisi lähedasi, Kadrit, Kasparit ja Annikat, sõpru Raul Rebast, Katrin Saksa ja Dirk Hoyerit. Teist kõigist õhkus see toetav atmosfäär, mis lubas mind kirjutamisele pühenduda.

On paratamatu, et peeglile liiga lähedal seistes näed sa peamiselt vaid iseennast. Mõistan, et 21. sajandi kolmanda kümnendi alguses pole kerge teha vahet, mis oli kaalukas ja mis vähem oluline ning  millised neist sündmustest, mida kirjeldan ja analüüsin, tegid lõpuks ajalugu. Ajalugu uurides, avalike allikatega töötades, sündmustes ja protsessides osalejaid, otsustajaid ja mõjutajaid intervjueerides jääb sageli tunne, et ajalugusid on mitu, et sellest saab esitada mitmeid versioone ja sageli painab uurijat tunne, et ta ikkagi ei saanud olemuslikule tõele pihta. Võin vaid kinnitada, et püüdsin olla nii objektiivne kui võimalik ja olime koos toimetajatega eneste vastu nõudlikud. Raamat ilmub praegu, mul pole võimalik oma uurimust tulevikku edasi lükata ja ajaloolasele nii vajalikku settimisaega varuda. Küllap siis järele tulijad näevad kõike paremini, kui nende jaoks vajalik ajadistants tekib. Kui mitte digiaja alguse teleajalugu, siis telemeedia senist arengut katkestava uue etapi telelugu Eestis võin ma järgnevaga siiski lugejatele jutustada.

Hagi Šein, aprill 2021