Elo Selirand

režissöör ja stsenarist

Sündinud 9. VII 1975 Tallinnas. Haridus. Lõpetanud Gustav Adolfi Gümnaasiumi (prantsuse keele eriklassi) ja õppis 1987–91 Tallinna Kunstikoolis. 1998 lõpetas Tallinna Pedagoogikaülikooli kultuuriteaduskonna esimese lennu telerežii erialal, diplomitööna valmis ETVs telelavastus „Tuulearmuke“. Täiendkoolitus: Radio France’i täiendõppe koolitus (1995), Kari Kyrönseppä produtsentide kursused (1996), Steven Clarke’i audiovisuaalne meistriklass (1996), Steven Holmbergi autoriõiguste loengusari (1997), Kaarin Raidi meistriklass (1997), Tallinna Pedagoogikaülikooli produtsentide kursused (2000), Balti Meedia Keskuse kursus „Analytical Reporting“ (Bornholm, 2002), Estonian Business School’i kursus „Toimetulek kiiresti muutuvas maailmas“ (2003), Prantsuse riigi stipendium tutvumiseks riikliku televisiooniga (2004). Tööelu. 1992–93 oli Eesti Raadio noorteprogrammi toimetaja, 1993–94 helioperaator, 1993–96 Eesti Raadio noortesaadete toimetaja, 1996–2000 ETV teleteatri režissööri assistent ja 2002 samas projektijuht. 2003. a-st olnud ETV/ERRi režissöör. Õpetas 2012–17 Tallinna Ülikooli BFMis multikaamera töö ja telerežii eriala bakalaureuse- ja magistrikursusi. Telelooming. Paljude teatri-, muusika- ja tantsusaadete, teatriülekannete, muusikavideote, reklaami- ja mainefilmide režissöör, mitme telelavastuse režissööri assistent ja produtsent, mitme täispika mängufilmi assistent ja II režissöör. Tuntuimad saated telerežissöörina: portreesari „Tähelaev“, otsesaade „Kahvel“ (TV3), heategevuslik programm „Jõulutunnel“ ja vestlussaade „Kahekõne“. On tegutsenud ka toimetajana ajaloosarja “Vabadussõja lugu” juures (2019, autor Indrek Treufeldt). Telelavastuse „Teatrifantoom“ režissöör, erisaate „Jaagupi jõulud“ režissöör-lavastaja (mõlemad 2005). Režissööri, lavastaja või stsenaristina osalenud paljude lastesaadete tegemises: „Saame kokku Tomi juures“ (2008–11), “Lastetuba” (2012–22) ja seriaal „Nöbinina“ (2011–12, 10 osa, kirjutas stsenaariumi Kristiina Kassi „Nõianeiu Nöbinina“ põhjal); režissöörina „Georg Udukübara aaria“ (2016, 10 osa) ja „Lotte lood“ (2017, 6 osa). 2010 linastus tema lühimängufilm „Kutsar koputab kolm korda“. Kanal 2le kirjutas ja lavastas seriaali “Saare sosinad” (2012–13, 40 osa). Muu looming. Avaldanud ajakirjanduses teatriteemalisi artikleid. Avaldanud romaani „Tormpuudlane“ (2018, pälvis 2019 A. H. Tammsaare nimelise kirjanduspreemia), olukirjelduslikud raamatud „Punane päevik“ (2020), „Elu eesliinil. Koroonalahing Kuressaare haiglas“ (2020) ja “Mata mu süda telemajja” (2026); Aliis Jõe pseudonüümi all üllitanud romaani „Unustamatu ööbiku villa“ (2020) ja romaanisarja „Viimane laev“ (2017), „… kes pole söönud homaari“ (2018), “Kõik teed viivad Roomast” (2022). Muu tegevus. Aidanud korraldada massiüritusi, kuulus 1989 „Eestimaa laulu“ abitoimkonda, oli samal aastal vanalinna päevade Hirvepargi lasteprogrammi koordinaator ja 1990 „Vabaduse laulu“ peakorraldaja assistent. Eesti Lavastajate Liidu liige (2008. a-st). Tunnustus. Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali preemia (2007), Kaitseministeeriumi III klassi teenetemärk sarja „Vabadussõja lugu“ eest (2019). Isiklikku. Tema psühholoogist isa Enno Selirand oli Eesti usaldustelefoni teenistuse kauaaegne vedaja ja Hingeabi Assotsiatsiooni „Usaldus“ president, ema Annely Miil oli restauraator.