Jüri Muttika
reporter ja saatejuht
Sündinud 18. X 1977 Rakveres. Haridus. Õppis 1984‒95 Rakvere 1. Keskkoolis. Jätkas õpinguid Tallinna Pedagoogikaülikoolis raadiorežii erialal, mille lõpetas 2000 (bakalaureusekraad). Õppinud Tallinna Ülikooli ja Tartu Ülikooli magistriõppes kommunikatsiooni eriala (lõpetamata). 2006‒10 omandas Tallinna Ülikooli BFMi magistriõppes filmirežissööri eriala, lõputööks lühimängufilm „Ebaõnne talisman“. Tööelu. 1997‒99 töötas Tallinna Linnateatris projektsionistina, 1998‒99 Uudisteraadios helirežissöörina, 1999‒2013 Kuku Raadios uudistetoimetaja, reporteri ja saatejuhina ning 2004–10 Eesti Ekspressi toimetuses ajakirjanikuna. 2009. a-st töötanud ka ERRis reporteri, toimetaja ja saatejuhina. Telelooming. Saatesarjad: suvesari „Üle mõistuse“, saatejuht (2001, Kanal 2); politseisaade „Avatud toimik”, reporter (2002‒04); teleajakiri „Ringvaade“, reporter (2009. a-st); „Ringvaade suvel“, saatejuht (2014–15, 2018. a-st); „Rakett 69“, saatejuht (2011); „Tähelaev: Kihnu Virve“, saatejuht-toimetaja (2013); „Oleg Pissarenko“, saatejuht-toimetaja (2014); „Suvekultuur“, reporter (2013); „LivEstonia“, saatejuht (2017, kõik ETVs); sari „Merevaade“, vastutav toimetaja (2016‒17, Kanal 2); dokumentaalsari „Kinni“, stsenaariumi konsultant (2020‒21, TV3). Eriprojektid ETVs: „Viis kildu Gunnar Grapsist“, autor (koos Margus Jõemäega, 2011); „Rock Summer 25“, reporter ja saatejuht (2013); „Heategevuskontsert „Eestist Ukrainale““, rindereporter Ukrainas (2014); laulupeoeelne reportaažisari „Tule tulemine“, saatejuht (2014, 2019); Eesti Rahva Muuseumi avaõhtu otseülekanne, videoreportaažide autor (2016); „Euroopa riigipead Gaudeamusel“, saatejuht (2018); „EV100. Wabaduse teekond“ ja „Kuus peatust Eestimaal“ (mõlemad 2019), reporter; „Eesti laulu“ erisaated, „Gurmeeintervjuu. Dmitri Demjanov“ ja „Vürst Gabriel. 50 aastat hiljem“, saatejuht (kõik 2020); „Ringvaade suvel: Teneti erisaade“, autor ja saatejuht (2020). Mängufilmid: „Tappev Tartu“ (1998), helikujundaja; „Kass kukub käppadele“ (1999), kaskadöör; „Detsembrikuumus“ (2008), videoassistent; Vene teleseriaalid „Isajev: Parol ne nužen“ ja „Isajev: Brilliantõ dlja diktaturõ proletariata“ (mõlemad 2009), videoassistent; lühimängufilm „Virago“ (2019), koorisalvestuse helioperaator. Dokumentaalfilmid: „Reporter“ (2004), peategelane; „Unditund“ (2015), operaator; „Õllerevolutsioon“ (2016), toimetaja. Tudengifilmid: lühifilm „Ebaõnne talisman“ (2009), režissöör ja autoriteksti lugeja; dokumentaalfilm „Dog’s Tale“ (2007), režissöör; „Kuritöö ja karistus“ (2008), kaasrežissöör ja osatäitja; „Släkkerid EP01 ‒ Rabarberikook“ (2015), osatäitja. Osalenud ka filmide „Telegrammid Burjaatiast“ (2010), „Vaba maa“ (2012) ja „Raisus südamed“ (2013) tegemisel. Raadiolooming. „Raadio ööülikool“, helirežissöör (1999); „Päevavargad“, autor ja saatejuht (2002‒03); „Tipptund“, saatejuht (2004); Eesti Ekspressi nädalasaade „Magneet“, saatejuht (2004‒08); „Ärataja“, saatejuht (2006‒13); „Saade“, saatejuht (2008‒13); dokumentaalkuuldemäng „Pool tõde tõest“, autor (2005, Vikerraadio); „Vikerhommik“, saatejuht (2013). Muu looming. Osalenud mängufilmides „Buddha of the North“ (2000, amatöörfilm, kehastas Buddhat), „Supilinna salaselts“ (2015, kehastas iseennast), „Keti lõpp“ (2017), „Tenet“ (2020, Warner Bros.) ja „Apteeker Melchiori lood“ (2021‒22, kõigis kolmes kõrvalosa), telesarjas „Hakkab jälle pihta“ (2013, kehastas iseennast) ning Von Krahli maratonlavastuses „JAIK“ (2019, kehastas iseennast). Teinud kaasa kunstiprojektis „Kõik on nii hästi“ (2006, Vaal Galeriis) näituse manifesti autorina ja videokampaanias „Vaktsineeri.ee“ (2019). Ühiskondlik tegevus. Olnud Uue Maailma Seltsi ringhäälingu- ja sotsiaalmeediaprojekti Uue Maailma Raadio (2013‒15) stuudio mänedžer, programmi konsultant ja külalissaatejuht. Akadeemiline tegevus. 2015‒17 Tallinna Ülikooli BFMi kunstide ja kommunikatsiooni instituudi telepublitsistika õpitoa külalislektor, 2020 BFMi telemagistrite intervjuuloengu külalislektor. Tunnustus. Nomineeritud Kaljo Kiisa nimelise noore filmitegija stipendiumile filmi „Ebaõnne talisman“ eest (2010) ja EFTA konkursil parima reporteri kategoorias „Ringvaate“ eest (2020).