Urmas Ott
teleajakirjanik ja saatejuht
Sündis 23. IV 1955 Otepääl, suri 17. X 2008 Tartus. Haridus. Lõpetas 1973 Otepää Keskkooli. 1974–75 õppis Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedris, 1979 lõpetas Tallinna Pedagoogilise Instituudi näitejuhtimise erialal. Osales ETV teleajakirjanike kursustel. Tööelu ja telelooming. Alustas telekarjääri 1978 ETV diktorina, töötas 1991. a-ni „Aktuaalse kaamera“ uudistelugejana. 1983–89 juhtis ka sarja „Estraaditähestik“. Sai tuntuks Kesktelevisioonis ja ETVs 1986–93 tehtud saatesarjaga „Teletutvus“, milles intervjueeris peamiselt Nõukogude Liidu ja hiljem Venemaa kultuuri- ja ühiskonnategelasi, sarja raames tegi 61 isikuintervjuud. Hiljem juhtis mitmeid telesaateid Venemaal ja osales neis, populaarsed olid tema kohtumised vaatajatega Vene linnades. Oli ka „Hommiku TV“ ja „Öö TV“ saatejuht, 1991–95 tegi aastavahetustel autorisaateid „Urmas Ott ja teised“ (I–V). 1992–98 juhtis ETVs saatesarja „Carte blanche“ (138 saadet). 2001. a kevadel usutles TV1 sarjas „7 päeva mais“ seitset presidendikandidaati. 2003 tegi ETVs seitse intervjuud sarjas „Augustivalgus“ ning 2003–06 juhtis Kanal 2 sarja „Happy Hour“. Viimaseks saateks jäi Raadio 4s eetris olnud venekeelne intervjuusari „Sündsuse piires“. Muu looming. Oli osanik kirjastuses SE&JS, mis andis välja kõik tema raamatud: „Playback“ (1994), „Carte Blanche“ (1995), „Encore! Neeme Järvi“ (2001), portreeraamat Erika Salumäest „Surplace“ (2002), portreeraamat Vardo Rumessenist „En face“ (2002), „Asmerid. Topeltpeeglis“ (2007). Tunnustus. NSV Liidu Ajakirjanike Liidu preemia telesaate „Teletutvus“ eest (1988); Valgetähe IV klassi teenetemärk (2005); Tallinna vapimärk teleajakirjanduse tunnustatud edendajale, mõjukale liidrile Eesti meediamaastikul, rahvuskultuuri ja ajaloolise mälu talletajale ning rahvuskultuuridevahelise sideme loojale (2008). Raamatud Urmas Otist. Marii Karell (koostaja), „Urmas Ott. Teletähe lugu“ (2009); Voldemar Lindström (koostaja), „Õukonnata kuningas – intervjuukuningas“ (2009); Vahur Kersna, „Kes tappis Urmas Oti?“ (2018). Isiklikku. Suri pärast leukeemia ravis tehtud luuüdi siirdamist südamelihase infarkti tagajärjel.
