Autor Ene Hion
Kirjastus Maagiline Ruum, 2013

Ajakirjanik Ene Hion on kogunud kokku ja pannud kirja mälestused oma kolleegist, nüüdseks legendaarsest Valdo Pandist, keda võib pidada Eesti raadio- ja teleajaloo epohhiloovaks loominguliseks isiksuseks. Hion, keda sidus Pandiga paarikümneaastane koostöö raadios ja televisioonis, avab meile Valdo Pandi fenomeni läbi enda ja kolleegide mälestuste, tutvustades mehe tegemisi ja avades tema isikupära kujunemise telgitaguseid, andmata sealjuures liigseid hinnanguid ning kiskumata esile suhtedraamasid.
Lugedes suurmehe tegudest oma aja valguses, võib vakatada muu maailm just samuti, nagu omal ajal vakatas Pandi teleülekannete ajaks ülejäänud elu terves Eestis. Valminud lugu on niisama hoogne ja värvikas, nagu oli ka Pandi enda mitmekülgne isiksus. Igale ajakirjanikule on aga nende kaante vahel kindlasti palju äratundmist ja õpetlikku.
Valdo Pandi fenomeni paremaks ilmestamiseks on kasutatud raamatus näiteid tema enda tekstidest ja märkmetest, mida pole kunagi varem trükis avaldatud. Ühtlasi on see esimene teos, millest leiame Valdo Pandi loomingu ülevaate.

Heiki Raudla, raamatu toimetaja: “Valdo Pant ei olnud pelgalt ajakirjanik, võib öelda, et ta oli omaette suurkuju, epohhi loov isiksus Eesti raadio- ja teleajakirjanduse ajaloos. Paneb imestama, milliste ideede ja lahendustega tuli ta välja ajal, kui rahvusvaheline infovoog oli Eesti jaoks piiratud ja kui tänapäeva tehnilistest võimalustest ei osatud veel unistadagi. Seda enam nõudis esiletõus ja publikumenu temalt loomingulisust, leidlikkust ja kõneosavust. Raske arvata, millega tuleks ta välja praegu, kui elanikkonnale on valla nii taevakanalid kui internetiavarused.
Suisa uskumatuna, isegi ebainimlikuna tundub Pandi töövõime ja nimekiri töödest, mida ta raadio- ja tele-, aga ka filmi- ja kirjandusmaastikul ära tegi. Võiks arvata, et peale töö tema ellu midagi enamat ei mahtunudki. Aga ometi – tuleb välja, et ta oli ka värvikas seltskonnategelane ja hoolitsev pereisa.
Mis aga kõige üllatavam, tema elu saatsid pidevalt isiksuse lõhestatus, näilikkus, laveerimine võimu ja tõe vahel, jälgede segamine ja oma mineviku ümberkirjutamine. Sellel kõigel oli siiski oma hind – tema piinatud eneseteadvuse, meeletu töökoormuse ja nooruspõlvest pärit tervisehäda koorem paisus lõpuks nii suureks, et murdis ka sellise sitke mehe. Valdo Pant ohverdas oma tööle ande, armastuse, tervise, elu ja võib-olla ka tunnustuse. Ometigi võib tema kohta julgelt kasutada sõna „valgustaja“.”