Arvud, faktid, sündmused 1955–2004

Kogumik ETV 50. aastapäevaks

Koostajad: Renita Timak, Heiki Meeri
Kirjastus Huma, 2005

Raamatu täisteksti saab lugeda siit.

SAATEKS
Hea lugeja või koguni televaataja,
selline ta siis on – Eesti Televisioon läbi faktide. Me ei ole siin püüdnud rääkida kõigest ja need faktidki hakkavad tõeliselt elama vaid aja kontekstis. Ometi näeme ETV ajaloos kumavat vastu ka kõike Eestis toimunut.

Eesti Televisioon alustab vaid napp kümme aastat hiljem Ameerikat tabanud televisioonibuumist ja aasta varem, kui Soomes käivitati sealne televisioon. Sellega satub ETV enamuse Euroopa telekanalitega ühte lainesse. Nii muutusid need viiekümnendatel aastatel asutatud telekanalid kõikjal sõjast lõpliku ülesaamise, urbaniseerumise, raadio ja kino tähtsuse vähenemise ning kultuurilise normatiivsuse sümboliteks. Eesti puhul on ilmselt oluline märkida, et televiisorite suurem levik langes ühte aega ka nn. Hruštšovi sulaga, mis andis ETV-le võimaluse ühteaegu teha rahvalähedasemat programmi (loe: meelelahutust) ja teisalt sõlmida see priviligeeritud side eesti kultuuriga, mis on ETV-d defineerinud tänaseni. Seetõttu võibki ETV esimeseks kuldajaks pidada kuuekümnendate aastate lõppu, mida märgistavad ühelt poolt 1969. aasta laulupeo ülekanded ja eesti teatrite etendused telestuudiotes ja teiselt poolt muusikaprogramm “Horoskoop” ja telefilmis valminud kultusfilm “Mehed ei nuta”.

Seitsmekümnendate aastate teine pool toob kaasa samm sammult suureneva venestamise surve ja paradoksaalselt nii nagu ka mujal Euroopas esimese arusaamise
konkurentsist. Mida enam ETV-s oli formaalselt tehtud ideoloogilise sisuga saateid, seda enam vaadati Põhja-Eestis Soome televisiooni. Ometi ei puudunud ka sellest ajast saated, mis määrasid eestlaste elurütmi ja ühiskonnas levivaid mõtteid; olgu siis tegemist kass Arturi saatega või “Pisuhänna” telelavastusega. Kusagil aga podises juba suurte muutuste katel. Lääne-Euroopa kaheksakümnendaid aastaid märgistab televisiooni dereguleerimine ja massiline erakanalite teke. Enne kui samad muutused jõudsid meile, elas ETV läbi oma teise kuldaja – “laulvast revolutsioonist” kuni augustiputšini 1991. aastal oli ETV rohkem kogu ühiskonna elu keskmes kui ei kunagi varem ega hiljem. Massimeedias ei olnud veel konkurentsi ja rahvas oli ablas sotsiaalselt olulise informatsiooni järele, mida televisioon pakkus.

Perioodile, mis järgnes uue ühiskonnakorra kehtestamisele ja erakanalite tekkele, on praegu raske anda hinnangut. Üks on selge, nii nagu ka mujal Euroopas, pidid vanad telekanalid end ümber mõtestama, sest vaatajad ei vaadanud enam seda, mida üksainus telekanal neile pakkus, vaid valisid ise erinevate kanalite vahel. See ümbermõtestamine ei olnud ka Eestis lihtne, sest ajad ei muutnud mitte ainult televisiooni, vaid ka vaatajaid. Televisiooni tajutakse kogu maailmas aina enam lihtsalt meelelahutuse allikana, mis omakorda töötab aina suurema sotsiaalse võõrandumise kasuks. Nii ei ole üllatav, et mitmel pool maailmas on korraldatud konverentse teemal á la “Kas kultuurne televisioon on võimalik?” ETV on selles maailmas omamoodi erandlikus olukorras. Ühest küljest oleme ainus teleorganisatsioon Euroopa Liidus, kus rahvustelevisioon tegutseb turunduslikult aegunud ja majanduslikult ebaefektiivse mudeli järgi, kus kogu programm on surutud ühteainsasse kanalisse, samal ajal kui kogu tööstus räägib fragmenteeruva ühiskonna tingimustes kohustuslikust “pakkumise diferentseerimisest”. Eesti keel on Eesti territooriumil jäänud elektroonilises meedias vähemuskeeleks, kuna kaabel- ja satelliittelevisiooni kaudu on eesti vaatajani jõudnud sajad kanalid kogu maailmas. Ainuüksi venekeelset programmi pakutakse Eestis kordades rohkem kui eestikeelset programmi. Samal ajal ei suuda ei ETV ega ka Eesti erakanalid regulaarselt toota mitmeid mujal levinud teležanre.

Samal ajal oleme üks väga väheseid üldhuvi telekanaleid Euroopas, millel on prime-time’is laste ja kultuuriuudiste saade. Me ise enam ei tajugi, kui haruldane see on, sest mujal on sarnased saated kas eraldi kanalitel või siis väljaspool parima vaadatavusega kellaaegu.

Jätkuva digitaal- ja internetirevolutsiooni tähe all me täpselt ei teagi, mis võib ETV-st saada järgneva 50 aasta jooksul. Üks on kindel – nagu Toomas Uba olevat tihti korranud: “Hea lugu pääseb alati eetrisse.” Me näeme täna, et sellistele saadetele, mida me teeme, on vaatajaid. Senikaua, kuni on neid vaatajaid, kellega me jagame samu väärtusi, jääme me ikka sellesse elektroonilisse meediasse, kus hoitakse ja arendatakse elu Eestis.

Ilmar Raag

Allikmaterjalid
1955–1990: Voldemar Lindström. Eesti Televisioon – arvud, faktid, sündmused. Kirjastus Huma ja ETV 1995.
1991–2001: Hagi Šein. Eesti telemaastik 1991–2001. Uurimused, diskussioon, teabekogud. Tartu Ülikooli kirjastus, 2002.
2002–2004: materjale sündmuste kohta kogunud Viire Kivimäe.
Kasutatud on ETV dokumente ja perioodikat. Fotod ETV fotoarhiivist ja erakogudest valisid Lemmi Toomis ja Heiki Meeri, digiteeris Maiu Kurvits.
Fotograafid: Anton Mutt, Valdur Vahi, Arnold Moskalik, Uno Oksbusch, Melaine Otsalt, Heidi Maasikmets, Peter Pikkur, Ülo Josing, Erich Rein, Hannes Lintrop, Jaak Maisma, Gunnar Vaidlo, Voldemar Maask, Raivo Tiikmaa, Toomas Tuul, Rein Lillmaa jt.
Kujundus: Kersti Tormis