Uurimused. Diskussioon. Teabekogud.

Teadusmagistritöö autor Hagi Šein
Tartu Ülikooli Kirjastus, 2002

Raamatut saab peatükkide kaupa lugeda SIIT.

Kirjastuse annotatsioon:

Raamatus kirjeldatakse ja analüüsitakse Eesti teleringhäälingu arengut aastatel 1991–2001.
Põhjalik ülevaateartikkel televaldkonna arengust (ingl. k.).
Parim kättesaadav telestatistika kogu (100 tabelit ja graafikut).
Poleemilisi kirjutisi televisioonist läbi kümne aasta ligi 50 autorilt.
Telekirjutiste valikbibliograafia – viited 700 kirjutisele 30 000-st.
1000 sündmust 10-aastast perioodi haaravas telekroonikas.
Teejuht tele- ja meediaveebi – ligi 350 linki.
Televaldkonna mõistete eesti-inglise seletussõnaraamat – 450 terminit.
Olulisemad dokumendid Euroopa ja Eesti ringhäälinguregulatsioonis.
Põhjalik indeks vajaliku sündmuse või nime leidmiseks telemaastikul.
Raamat on mõeldud ajakirjandus- ja meediaüliõpilastele, teletöötajatele, poliitikutele, kõigile, kelle kujundada on Eesti ringhäälingumaastik.

Autori sissejuhatus

Eesti televaldkonnas olid aastad 1991–2001 kiirete ja oluliste muutuste aeg, mida võiks kokkuvõtlikult nimetada Eesti nüüdisaegse teleringhäälingu välja­kujunemise perioodiks. Käesoleva raamatu pea­miseks eesmärgiks ongi selle arenguperioodi kirjeldamine, analüüsimine ja mõtestamine.

Teleringhäälingu areng Eestis 20. sajandi viimasel kümnendil on osa laiemast ühiskonna ümber­kujunemise protsessist. Meediavaldkonnas algas see üleminekuga nõukogude ajakirjanduse- ja massimeediasüsteemilt demokraatliku riigi meedia- ja ringhäälingukorraldusele. Kujunesid välja eraajakirjandus ja erameedia ning duaalne ringhäälingusüsteem, mille moodustavad avalik-õiguslikud ja eraring­hää­lingu­jaa­mad. Kümnendi ringhäälingumeediat iseloomustabki pidev professionaalne ja poliitiline diskussioon avaliku ja erameedia teljel, seda ennekõike telering­häälingu ülesehituse ja funktsioonide põhiküsimustes, millega kaasnes vastuoluline ja kohati dramaatilinegi praktika.

Kuigi raamatus on põhitähelepanu koondatud televaldkonnale ja teleringhäälingu ümberkujunemise prot­ses­sidele Eestis ning laiemat eurokontinentaalset sotsiaal-majanduslikku ja sotsiaal-kultuurilist kon­teksti puudutakse vaid pisteliselt, võib siiski kindlalt väita, et Eesti ringhäälingumeedia arengul vaadeldaval kümnendil oli väga palju sarnaseid jooni kogu Euroopa telemaastikul 1980. ja 1990. aastatel täheldatud muu­tuste ja arengutendentsidega.

Euroopa Liidu meediapoliitilistele põhimõtetele tuginedes on enamikus Euroopa riikides suurte jõupin­gutuste tulemusel küll saavutatud era- ja avalik-õigus­liku ringhäälingu tasakaal, ent see on ebastabiilne tasakaal. Ringhäälingu deregulatsioon, globaliseerumine ja digitaliseerumine lõpetas avalik-õigusliku ringhäälingu monopoolse seisundi. Postmodernistlike hoovustega kaasnes “meelelahutuse totaalne tõmme”. Telepakkumise mitmekesistumine tõi kaasa  auditooriumide killustumise. Uusliberaalse meediapoliitika jõulisus, mis apelleerib ennekõike TV-le kui majandus­sektorile ja teletootmise efektiivsusele, sunnib era- ja avaliku ringhäälingu tasakaalu hoidmiseks pea kõikjal tegema jätkuvaid suuri pingutusi. Kuigi 21. sajandi alguses näeme, et avalik ringhääling on mit­metes Euroopa riikides väljumas identiteedi- ja tegevuskriisist, pole see aeg veel saabunud Baltimaa­des. Turu ja vahendite piiratus, seda eriti väikestes rahvusriikides, ja ringhäälingupoliitiliste protsesside keerukus aeglustavad ja pingestavad jätkuvalt teleringhäälingu arengut.

Avalik-õigusliku ringhäälingu ideed jõudsid Eestisse 1990. aastate algul. Järgneval kümnendil kujunes just avaliku teleringhäälingu arenguetappidest telemaastiku domineeriv diskursus, mistõttu olemegi need protsessid võtnud raamatus kasutatava periodiseeringu aluseks. Avalik-õigusliku televisiooni arengus Eestis aastatel 1991–2001 on eristatavad neli arenguperioodi.

Avalik-õigusliku televisiooni algusperioodil (1991–1994) toimus avaliku ringhäälingu põhimõtete järk-järguline rakendamine ringhäälingupraktikasse ja Eesti meediapoliitikasse. See protsess viis loogiliselt ETV ja ER vastuvõtmiseni Euroopa Ringhäälingute Liitu (EBU) 1993. aastal ja avalik-õigusliku ringhäälingu seadusliku kehtestamiseni 1994. aasta mais Riigikogus vastu võetud ringhäälinguseaduses. Liberaalne ringhäälingupoliitika ja Venemaa telekanalite transleerimise lõpetamine Eestis 1993–1994 avas tee erateleringhäälingu tekkeks. Noorte eratelejaamade turuvõitlus läheb Eesti ringhäälingu ajalukku “telesõdade” nime all. Duaalse teleringhäälingu sündides ilmnesid ruttu ka esimesed teravamad vastuolud era- ja avalik-õigusliku meedia ühiskondliku rolli käsitlustes. Just sel perioodil kujunes telemaastik, mis oli vastuolus Eesti majanduslike võimalustega. Ülekül­lastatud ja tasakaalust väljas valdkonnas tekkinud pinged ilmestasid kogu kümnendit.

Ringhäälinguseaduse vastuvõtmisele järgnes avalik-õigusliku televisiooni aluste väljaarendamise pe­riood (1995–1997), mida iseloomustas ennekõike evolutsioonilise arengustrateegia rakendamine ETV-s. ETV organisatsiooniline ülesehitus ja programmi struktuur muudeti kohaseks avalik-õiguslikule ringhäälingule. Vaatamata ressursside kitsikusele suutis ETV säilitada majandusliku tasakaalu. Kogu vaadeldaval perioodil õnnestus ETV-l hoida liidripositsiooni auditooriumis, eratelekanalitega võrreldes ülikõrget usaldusväärsust ning säilitada ainekäsitluse erapoo­letus ja tasakaalustatus. See jäi ETV unikaalseks saavutuseks samasuguses üleminekuperioodis olevate Ida-Euroopa ja Baltimaade telejaamadega võrreldes, kes kaotasid kiiresti vaadatavuse ja suurema osa oma poliitilisest iseseisvusest.

Samas muutus aga üha probleemsemaks ETV domineerimine reklaamiturul ja liiga suur sõltuvus reklaamituludest, mis avaldas mõju nii programmi planeerimisele kui eriti suhetele eratelekanalitega, mis piiratud turul aina teravnesid. ETV püüdis 1996.aastal avaliku ringhäälingu “rohelise raamatu” põhjal alga­tada avalikku diskussiooni, kuid see katse ebaõnnes­tus. Selles peegeldus eriarvamuste polaarsus, mis ei võimaldanud tol ajal veel saavutada positiivseid muu­tusi Eesti ringhäälingupoliitikas. Vaatamata valitsuse korduvatele katsetele ei õnnestunud muuta ring­hää­linguseadust ega jõuda telemaastikku tasakaalustava avaliku ringhäälingu finantseerimissüsteemini.

Kolmas arenguperiood — ümberkorralduste ja sügava kriisi periood ETV-s (1998–2000 aasta I pool) algas radikaalse kokkuleppega, millega ETV loobus reklaamiaja müügist erakanalitelt saadava kompensatsiooni vastu. Kokkulepe vähendas oluliselt pingeid telemaastikul, ent osutus majanduslikult ebapädevaks tingimustes, kus ETV otsustas samaaegselt oluliselt tõsta programmi mahtu ja tehnikakulutusi. Riigi majandusraskused ja reklaamituru kasvu aeglustumine suurendasid pinget teleturul veelgi. Eratelekanalid, mis selleks ajaks olid juba pea täielikult välisomanduses, suutsid konkurentsis ETV-ga taluda suhteliselt suuri kahjumeid. ETV kaotas liidripositsiooni auditooriumis ja pidi korduvalt tunnistama erakanalite programmilist üleolekut. 1993. ja 1994. a. peetud kahele telesõjale järgnes 1999. a. veel kolmaski, seda juba ETV ja eratelejaamade keti nõrgima lüli, TV1 vahel.

Püüdes oma majanduslikku olukorda parandada, katkestas ETV ühepoolselt reklaamist loobumise lepingu eratelekanalitega 1999. a. kevadel. Reklaamiturule naasmine ei toonud aga loodetud kiiret edu. Kuigi tootmise efektiivsuses saavutati, produtsentide süsteemi rakendamisega ja programmi tootmisteenuste ümberkorraldamisega teatud edu, lõpetas ETV selle perioodi peadirektori tagandamisega ja sügava majandusliku ja organisatsioonilise kriisiga — kümnetesse miljonitesse ulatuva kahjumi ja üle 70 miljoni ulatu­vate katteta finantskohustustega.

Samas ilmestab perioodi aktiivne seadusloome telekommunikatsiooni, reklaami ja kaabeltelevisiooni valdkonnas, kaabeltelevisioonikanalite arvu hüppeline kasv ja sõltumatute tootjafirmade areng. Ringhäälinguseadus kooskõlastati Euroopa meediapoliitiliste põhimõtetega 2000. a. kevadel. Paraku ebaõnnestusid aga jätkuvalt katsed seadusandlikult stabiliseerida ETV finantseerimisskeemi. Rivaliteet era- ja avalik-õigusliku ringhäälingu vahel taastus veelgi pingeli­semana ja muutus majanduslikul pinnal eksistentsiaalseks vastasseisuks.

Neljas arenguperiood — avalik-õigusliku televisiooni stabiliseerimisperiood (2000. aasta II pool – 2003?) algas uue ringhäälingunõukogu ja uue ETV juhatuse nimetamisega 2000. a. kevadel. Perioodi põhieesmärk on ETV kriisist välja tuua ning leida seadusandlikud lahendused, mis stabiliseeriksid tele­maastiku ning looksid tasakaalustatud tegevusruumi nii era- kui avalik-õiguslikule televisioonile. See eeldas ennekõike reklaamiga ja ETV finantseerimisega seotud küsimuste lahendamist. ETV kriis ja erakanalite majandusraskused soodustasid ja kiirendasid konsensusliku lahenduse leidmist. Aprillis 2001 sõlmisid Kultuuriministeerium, Ringhäälingute Liit, ringhäälingu­nõukogu ja Teletootjate Liit kokkuleppe, mis võimaldas aasta lõpus teha radikaalse paranduse ring­häälinguseaduses — ETV-s keelati reklaam ja kommertssponsorlus, eratelekanalite tegevusload maksus­tati avaliku ringhäälingu kasuks. Edaspidi tugineb avaliku ringhäälingu finantseerimine kolmeaastasteks perioodideks  koostatavale arenguprogrammile (esi­mene periood 2003–2005), mille ringhäälingunõukogu esitas Riigikogule kinnitamiseks 1.märtsil 2002.

Selle konsensusliku otsusega lõppes vastuoluline, ent kiire telemaastiku arengukümnend. 2002. aasta suvest reklaamivabal ETV-l seisab ees uus ülemineku- ja arenguperiood, organisatsiooni ja programmi põhjalik ümberkorraldamine avalik-õiguslike eesmärkide täitmiseks. Loodetavasti suudab uus finantseerimismudel tagada selleks vajalikud tingimused. Pärast majandusraskuste tõttu 2001. a. oktoobris tegevusloa kaotanud TV1 lahkumist konkurentsist ja reklaami kaotamist  ETV-s peaksid stabiliseeruma ka eratelekanalite tegevustingimused.

Majanduslikus kitsikuses arenenud telekanalid sõltusid vaadeldaval kümnendil oma programmi­poliitikas üha enam piiratud reklaamituludest ja püüdsid oma programmi üha täpsemalt orienteerida auditooriumile, mis aga globaliseeruva telemeedia tingimustes üha enam diferentseerub ja killustub. Nii avalik-õigusliku kui erateleringhäälingu programmi tuntav kommertsialiseerumine on perioodi ilmestav trend. Kuigi vaadeldaval kümnendil suurenes oluliselt teletoodangu maht, ei toonud see kahjuks kaasa eestikeelse omatoodangu ajakirjandusliku ja kunstilise kvaliteedi olulist tõusu. Hea eestikeelse omatoodangu tootmise võimes on aga sisuliselt kogu Eesti telemaastiku eksistentsi peamine mõte. Loodetavasti toob järgmine kümnend selles plaanis edu. Loodetavasti suudavad telekanalid jätkuvalt hoida ka erapooletut ja tasakaalustatud ainekäsitlust, mis oli seni kõigi eesti telejaamade positiivseks ühisjooneks.

Käesoleva raamatu kaante vahele kogutud materjalid vaatlevad Eesti telemaastiku kujunemist aastatel 1991–2001. Autori eesmärgiks on pakkuda võimalust jälgida teleringhäälingu muutumist ja arengut erine­vatest aspektidest ja vaatenurkadest. See on mõjutanud nii varasematel aastatel kirjutatud materjalide valikut ja taasavaldamist, ennekõike aga määranud spetsiaalselt selle väljaande jaoks tehtud uurimuste temaatikat ja probleemiasetust. Raamat tugineb autori magistritööle, mida ta kaitses Tartu Ülikooli ajakirjandusteaduskonnas 2001. aasta kevadel. Suurem osa uurimustest on tehtud 2000. aastal ja 2001. aasta algul just magistritöö tarvis ja publitseeritakse hilisemate täien­dustega esimest korda.

Kogumik koosneb kolmest alajaotusest — uurimused, diskussioon ja teabekogud, kokku 11 osast. Anname alljärgnevas nende lühikese kirjelduse.

Uurimused

I osa — Development Trends of Public Television in Estonia in 1991–2001 — on katse ande ülevaade ja mõtestada avalik-õigusliku televisiooni arengut selle kujunemise esimesel kümnendil, tuua välja selle periood iseärasused ja peamised tulemused. Artikkel publitseeritakse inglise keeles, et anda ka muukeelsele lugejale võimalus tutvuda ülevaatega Eesti teleringhäälingu arengust.

II osa — Uurimus Eesti televaldkonna statis­ti­kast 1991–2001 — on iseseisev uurimus, mille ees­märgiks on anda ülevaade televaldkonna muutumist ja arengut peegeldava statistika kategooriatest ja indikaa­toritest, terminoloogiast ja televaldkonna andmekogudest. Ringhäälingustatistika usaldusväärsuse, põhjalikkuse ja täpsuse probleemid on olulised seetõttu, et korrektne andmematerjal on üheks toimuvate muutuste mõistmise ning pädevate meediapoliitiliste otsuste tegemise eelduseks. Töös vaadeldakse Eesti telestatistika allikaid, antakse nende kriitiline analüüs, tehakse katse korrastada telestatistika kategooriate ja indikaatorite korpust ning esitatakse Eesti telestatistika stan­dardiseeritud andmebaas (10 tabelit) aastatel 1991–2001 ning televaldkonna arengu- ja muutumisten­dentse iseloomustav graafiline materjal (30 graafikut). Tegu peaks olema Eesti seni kõige põhjalikuma telestatistiliste andmete koguga

III osa — Avaliku ringhäälingu tulevik Eestis:  “Roheline raamat” — sisaldab olulisemat avalik-õigusliku ringhäälingu teooriast ja neist ringhäälingu­poliitilistest põhimõtetest, mis kujundavad Euroopas nüüdisaegset telemaastikku. Tekst valmis 1996. aastal kui alusmaterjal Riigikogu kultuurikomisjoni ja kultuuriministeeriumi poolt algatatud avalikuks diskussiooniks avalik-õigusliku ringhäälingu tuleviku üle Eestis. Materjal võtab kokku selleks ajaks kujunenud kogemused ETV arendamisel ning Eestis ringhäälinguvaldkonna ülesehitamisel. Tekst käsitleb ringhää­lingudiskussiooni võtmeküsimusi, avaliku ringhäälingu mõistet, riigi vastutust ringhäälingu eest, avalik-õigusliku programmi ülesehituse põhimõtteid, avalik-õigusliku ringhäälinguorganisatsiooni funktsioneeri­mist, avaliku ringhäälingu finantseerimise küsimusi ja avaliku ringhäälingu vastutuse problemaatikat. Tekst sai tuntuks kui avaliku ringhäälingu “Roheline raamat”.

IV osa — Avalik-õigusliku ringhäälingu finantseerimise põhimõtted ja mudelid: võimalused ETV rahastamiseks — on kokkuvõte avaliku ringhäälingu üle toimuva poleemika ühest põhiküsimusest. Artikkel käsitleb avalik-õigusliku ringhäälingu finantseerimise euroopalikke põhimõtteid, avaliku ringhäälingu finantseerimise allikaid, avalik-õigusliku ringhäälingu finantseerimise mudeleid Euroopas, alternatiivseid põhimõtteid maksumaksjate raha ja reklaami kasutamiseks ning annab ülevaate avaliku ringhäälingu finantseerimist käsitlevatest seaduseelnõudest, ettepanekutest ja lepetest Eestis aastatel 1993–2001.

V osa — Avalik-õigusliku teleprogrammi erapooletuse ja tasakaalustatuse põhimõtted — on avaliku ringhäälingu sünniaastatel kirjutatud dokumendi täiustatud versioon, mis käsitleb tänaseni pingeterikast ja poleemikat tekitavat ning jätkuvalt aktuaalset telemeedia ja teleajakirjanduse valdkonda. Tekst käsitleb teleprogrammi erapooletuse ja tasakaalustatuse üldpõhimõtteid, temaatilise, sarjalise ja ajalise erapooletuse ja tasakaalu printsiipe, objektiivse käsitlusviisi nõudeid, poliitilise tasakaalustatuse küsimusi, samuti paljusid antud teemavaldkonna eriküsimusi.

Diskussioon

VI osa — Diskussioon avalik-õigusliku televisiooni üle Eestis: valik publikatsioone 1991–2001 — sisaldab kronoloogilises järjestuses olulisemat osa ajakir­jan­duses avaldatud artiklitest ja intervjuudest Eesti nüüdisaegse telemaastiku kujunemise aastatel, samuti mõningaid olulisemaid arengukontseptsioone, programme ja ettekandeid, mida autor Eesti Televisiooni juhtides koostas. See on ka omalaadne kompendium — valikkogu ringhäälingu- ja meediaalastest artiklitest ligi 40-lt Eesti autorilt, mis ilmusid meie ajakirjandusväljaannetes perioodil 1991–2001. Koondatud on tähtsaimad televaldkonda puudutavad kirjutised, mis süvenevad põhjalikumalt ringhäälingu ja televisiooni ainesse, televisiooni arengusse ja perspektiividesse Eestis, käsitlevad ringhäälingupoliitilisi ja laiemalt meediapoliitilisi küsimusi, telejaamade programmi struktuuri ja sisu või teleringhäälingu seoseid teiste ühiskonnaelu valdkondadega ning televisiooni sotsiaal-poliitilisi ja sotsiaal-kultuurilisi aspekte. Enamasti on need kirjutised sündinud probleem- ja sõlmsituatsioonides, hetkedel, mil poliitikute ja avalikkuse tähelepanu on koondunud ringhäälingule. Seetõttu peaks neis kirjutistes olema läbivalt jälgitav Eesti telemaastiku kujunemisaastatele omane tõsine, kohati dramaatilinegi pinge. Laiemas plaanis peegeldavad need kirjutised ja ettekanded meedia- ja ringhäälingupoliitilist diskussiooni Eestis selle kujunemise aktiivsel perioodil. Teisalt peaks materjalis olema jälgitav ETV kui organisatsiooni arendamise ideede küpsemine avalik-õigusliku ringhäälingu loomise ja kujunemise aastatel.

Teabekogud

VII osa — Televaldkonna analüüsi ja statistika mõisted — sündis vajadusest täpsustada televald­konna analüüsi ja statistilise kirjeldamise eestikeelseid mõisteid ja termineid. Peatükki kuulub “Televaldkonna analüüsi ja statistika mõistete seletussõnaraamat” ja “Telestatistika mõistete inglise-eesti lühisõnastik”.

VIII osa — Valikbibliograafia Eesti telemaastiku kujunemist kajastavatest publikatsioonidest 1991–2001 —koondab viited olulisematele antud perioodil trükis ilmunud ringhäälingualastele kirjutistele. Televaldkonna kohta sel perioodil Eestis avaldatud kirjutiste arv on aukartustäratav — ligi 30000. Valik esindab sellest 2,5%, viidates kaalukamatele televaldkonna kujunemist kajastavatele uudistele, artiklitele ja kommentaaridele. Bibliograafia on esitatud nii alfabeetilises kui ka ilmumisjärjestuses.

IX osa — Meedia-alaste veebilinkide valikkogu — on lühiversioon meediaüliõpilaste, õppejõudude ja meediatöötajate jaoks koostatud meediaalaste veebilinkide annoteeeritud kogust veebis (vt. Concordia Ülikooli Meediakeskus). Andmebaasi kogumine algas 1996. aastal ning seda on pidevalt täiendatud ja uuendatud. Andmebaas sisaldab olulisemaid linke paljudes valdkondades: Eesti meedia internetis, meedia- ja ajakirjandushariduse keskused Eestis, suured meediaandmebaasid, ajakirjanike töövahendid internetis ja arvutipõhine ajakirjandustöö, ringhääling, meediahariduskeskused maailmas, meediasõnaraamatud jm.

X osa — Eesti telemaastiku kujunemine 1990–2001: kümnendi sündmuste kroonika — on Eesti telemaastiku kujunemist jälgiv kronoloogia, milles on tähelepanu koondatud televaldkonna põhisündmustele, ETV ja eratelejaamade organisatsioonisisesele ja loomingulisele arengule ning muutustele Eesti ringhäälingupoliitikas.

XI osa — Olulisemad Euroopa ringhäälingu-polii­tikat kajastavad dokumendid — sisaldab tähtsamaid ringhäälingu- ja meediadokumente, mis on kujun­danud Euroopa meediapoliitikat 20. sajandi 1990. aastatel. Peamiste euroopalike põhimõtetega on Eesti ringhäälinguseadustik nüüdseks kooskõlla viidud. Eesti ratifitseeris 1999. aasta lõpus piiriülese televisiooni Euroopa konventsiooni, 2000. aasta lõpus suleti Eestit Euroopa Liiduga ühinemiseks ettevalmistavates sõelumisprotsessides kultuuri- ja audiovisuaalpoliitika peatükk. Esitatud on ka ringhäälinguseaduse tekst, mis sisaldab kõiki tehtud muutusi ja parandusi seaduse vastuvõtmisest 1994. aastal kuni 19. detsembrini 2001. Osa lõpus on toodud ringhäälingu- ja meediapoliitiliste dokumentide ja materjalide lingikogu veebis.

Käesolevat raamatut kirjutades ja koostades on autor silmas pidanud ennekõike Eesti kõrgkoolides õppivaid ajakirjandus- ja meediaüliõpilasi, kelle senised võima­lused leida eestikeelset materjali Eesti teleringhäälingu kohta on olnud küllalt kasinad. Just nende noorte seast loodab autor leida kõige huvitatumaid lugejaid.

Suur osa iseseisva Eesti teleringhäälingu esimesest kümnendist on nende kaante vahel. Autori vaev pole olnud asjatu, kui raamat osutuks samuti huvipakkuvaks nii neile teletegijatele, kes kirjeldatava aja aktiivselt kaasa tegid, kui ka tänastele teletöötajatele, poliitikutele ja meediauurijatele, kelle  kujundada on 21. sajandi ringhäälingumaastik Eestis. Tulevik toetub paratamatult minevikule. Arvan, et Eesti telemaailma kujundanud tormilistes ja vastuolulistes aastates, milles ka raamatu autor aktiivselt kaasa tegi, on palju õppimist ja mäletamist väärivat ning loodan, et see aeg liig kergelt unustuse hõlma ei vaju.