50 aastat televisiooni Eestis 1955–2005

Autor Hagi Šein, 2005
TEA kirjastus

Raamatut saab lugeda SIIT.

Sissejuhatus: teleajaloo periodiseeringust ja allikatest

Televisioon on ülesehituselt, sisult ja toimelt sedavõrd mitmetahuline, et selle arengulugu on võimalik uurida ja kirjeldada paljudelt erinevatelt lähtealustelt. Lootuses leida hea “seletav mudel” ja vähendada tinglikkust, mis ajas järjepideva protsessi raamistamisel paratamatult ette tuleb, on järgnevas ülevaates rakendatud üheaegselt mitmeid vaatepunkte.

Ühelt poolt on televisioon äärmiselt ühiskonnatundlik ning sõltub ühiskonna põhistruktuuridest: riigikorraldusest ja võimu teostamise tavast, poliitika, majanduse, tehnoloogia ning kultuuri konkreetsest arengufaasist, auditooriumi ootustest televisiooni suhtes. Samas on televisioon aga ka küllaltki sõltumatu ning konservatiivne meedium, mis reageerib ühiskonnas ja meediakasutuses toimunud muutustele “omatahtsi” ja teatud viivitusega. Läbi kogu teleringhäälingu ajaloo on tuntav teatud sünkroonsusnihe ühiskonna ja meediumi arengu vahel. Sageli jääb mulje, et televisioon “võtab ühiskondlikule arengule järele”, samas on olnud tipphetki, mil teletegijad on “astunud ajast eespool”. Paljud protsessid avalduvad teleorganisatsioonide arengus, programmide kompositsioonis ja saadetes neid esile kutsunud algtõukest hiljem. See tuleneb televisiooni olemusest, tema mosaiiksest struktuurist (ajakirjandusest teatri ja filmini), pikaajaliselt etteplaneeritavast mahukast tootmistegevusest ja sellega läbipõimunud tehnilise ja loomingulise süsteemi iseärasustest.

Nagu kõik suur, on ka televisioon väga vastuoluline nähtus. Televisioonis nähakse ikka ja jälle nii head kui halba. Suur on aeglane, aga ka jõuline ning televisiooni mõjust pole jäänud puutumata keegi. Samas on televisiooni suhted ühiskonna eri tasandite institutsioonide ja valdkondadega ning huvi- ja vaatajarühmadega alati emotsionaalselt pingestatud. See tuleneb meediumi mitmetahulisusest ning üheaegsest tegutsemisest paljudel tasanditel. Televisioon on ideaalis suur kolmainus. Kõigepealt uudiste- ja publitsistikakanal, informeeritud avalikkust loov ja taastootev teabe- ja arutlusruum.  Seejärel ajaviite ja lõõgastuse pakkuja, üha enam ja enam lõbumeedium. Ning lõpuks – seda küll paraku üha harvem – kultuuritoodete ja kunstiteoste looja. 

Selles mosaiigis on palju värve ja toone. Teletegijate püüe olla sõltumatu ja iseseisev on sageli niisama tugev kui haavatavus ja mõjutatavus valitsevast ideoloogiast,  poliitilisest ja majanduslikust survest. Televisiooni enese eesmärkide ja avaldumisvormide paljusus on stimuleerinud tegijate kustumatut loomingulist inspiratsiooni ja motivatsiooni, ”toitnud” teletegemise sisepinget ja lõppematuid identiteediotsinguid ja tinginud ka televisioonisse suhtumiste paljusust.

Järgnevas käsitluses kattuvad televisiooni arenguperioodide piiraastad. Sellise lähenemise tingis televisiooni organisatsioonilise ja loomingulise tegevuse eripära, ennekõike telejaama juhtimise ja programmi kavandamise hooajaline iseloom. Organisatsiooni toimimist ja programmiarendust puudutav analüüs tehakse reeglina põhihooaja (september–mai) teises pooles, mil otsustatakse järgmise hooaja prioriteedid, saadete valik ja saatevõrk ning kavandatakse vajalikud ümberkorraldused töökorralduses ja struktuuris. Seetõttu lähtusime arengu  periodiseerimisel hooajaprintsiibist, mis omakorda tingis sama aastanumbri kasutamise külgnevate perioodide piiril (nt hooajad 1956/57 ja 1957/58). Hooajaprintsiibist on püütud järjekindlalt kinni pidada kõigil tasanditel, seda nii teleajaloo põhi- kui alaperioodide eristamisel.

Kõige laiemas plaanis jaguneb järgnev kokkuvõtlik televisiooni arenguloo esitus kaheks suureks osaks – nõukogudeaegses Eestis (1955–1991) ja taasiseseisvunud Eesti Vabariigis (1991–2005) toimunuks. Muutused ühiskonna poliitilises ja majanduslikus arengus tingisid  nõukoguliku arenguperioodi jagamise kaheks: rahuliku arengu perioodiks 1955–1970, mil Eestis kujunes professionaalne televisioon, ning stagnatsiooniperioodiks 1970–1987, mis lõppes süsteemi lagunemisega ja rahvusliku ärkamisega  1987-1991. 1991. aastast algas taasiseseisvunud Eesti siirdeperiood demokraatlikku turumajanduslikku ühiskonda ja eurointegratsiooni protsess. Uutes tingimustes arenes välja uus kaasaegne duaalne telekorraldus, mis põhines ringhäälinguseaduse alusel toimiva avalik-õigusliku ja eraõiguslike teleorganisatsioonide kooslusel.

Erinevalt autori varasemast käsitlusest (Šein 2004:121), milles ärkamisaja ajalooliste pöördeaastatega 1987–1991 märgiti siirdeperioodi algust, on käesolevas tekstis neid aastaid käsitletud iseseisva siduslülina ja üleminekuperioodina kahe ajastu vahel.

Valdkonna sisemise arengu loogikale põhinev detailsem analüüs võimaldas televisiooni 50-aastase arenguloo jagada 12 alaperioodiks (vt järgmisel leheküljel). Nende alaperioodide raamistuse tingisid organisatsioonilise ja loomingulise edenemise olulisemad etapid, programmi eesmärkide ja prioriteetide ümbersõnastamine, meediumit oluliselt mõjutav tehniline areng, telemaastiku ülesehituse ja toimimispõhimõtete muutumine. Seni viite teadaolevat Eesti teleajaloo periodiseeringut (autorid Voldemar Lindström, Hillar Peep, Aune Unt, Renita Timak  ja Hagi Šein) saab kõrvutavalt vaadata kiilus 1.

Eesti televisiooni ajaloo kokkuvõtlikku analüütilist käsitlemist raskendas asjaolu, et meediumi arengut pole seni kuigi põhjalikult ega süsteemselt uuritud. Akadeemilised uuringud (v.a. Tatjana Elmanovitši tööd) nõukogude perioodist sisuliselt puuduvad, viidata võib vaid enamasti mälestustele tuginevatele käsikirjadele (Bernhard Viidingu, Ülo Ojatalu, Rein Varraku kogutud materjalid, Leopold Piibu, Voldemar Lindströmi ja Hillar Peebu käsikirjad). Varasemast perioodist on Irene Lään ja Voldemar Lindström kogunud mälestusi filmilindile, Voldemar Lindström on pannud kokku väikesed mälestusteraamatud Valdo Pandist (2001) ja Toomas Ubast (2003), ilmunud on ka ETV endise juhi Enn Anupõllu mälestused (2005). Killukesi tele- ja filmirežissööride ning teleteatri ja -filmiloomingust saab kokku korjata Sirbis ja selle eelkäijates ilmunud artiklitest ning Teater. Muusika. Kino veergudelt. Tänuväärse tagasivaate teleteatri 40-le arenguaastale tegid viies saates Vilja Palm, Terje Põder ja Tiia Prous (1996). Televisiooni juubeliaastatel on ajalugu tagasivaatavalt käsitletud mitmetes saatesarjades (Mati Talvik, Enn Eesmaa, Ilmar Raag, Reet Oja, Vilja Palm).

Meedia üldisema arengu raamides on paremini läbi töötatud siirdeperiood (Epp Lauk, Marju Lauristin, Peeter Vihalemm, Margo Veskimägi jt.) ning avalik-õigusliku ringhäälingu kujunemine ja probleemistik (Hagi Šein, Raivo Suni, Aune Unt, Maarja Lõhmus, Andri Maimets, Brit Tomingas, Andres Jõesaar). Eestis pool sajandit tegutsenud televisiooni kohta on seni kaitstud kuus kandidaadi- ja magistritööd (Tatjana Elmanovitš, Ülle Toode, Raivo Suni, Hagi Šein, Aune Unt, Andres Jõesaar), avaldatud on mõned siirdeperiooodi käsitlevad ülevaated (Margo Veskimägi, Hagi Šein, Maarja Lõhmus), ilmunud on kimp ETV statistika- ja faktoloogiavihikuid (Voldemar Lindström, Hagi Šein, Renita Timak) ja ETV tähtpäevatrükiseid. Riiklik statistika on olnud mõneti katkendlik ja ebajärjekindel, seevastu on TNS Emori (BMFi) töö telemaastiku kujunemise ja auditooriumi käitumise uurimisel olnud süsteemne alates 1993. a (Baltic Media Books). Kuigi auditooriumi sotsioloogilisi uuringuid tehti alates 1965. a suhteliselt järjepidevalt, on nende tulemusi vähe publitseeritud. Tartu Ülikooli ajakirjandusosakond on koostanud kaks olulist kogumikku (1978, 2001). Kaaluka osa allikatest Eesti teleajaloo uurimiseks moodustavad ka enam kui 30 aasta jooksul kirjutatud diplomi- ja bakalaureusetööd TÜs, TPÜs/Tallinna Ülikoolis, Concordia ja Audentese Ülikoolis.

Püsivalt kutsetööna televisiooni ajaloo ja arengu küsimustega tegelevaid teadlasi ega teadusasutusi pole Eestis televisiooni 50-aastase ajaloo jooksul olnud. Seetõttu on palju tööd tegemata – televisiooni organisatsiooniline areng, programmide kujunemine, žanrite ja tehnika areng, tähelepanuväärivate ajakirjanike ja režissööride looming on veel põhjalikumalt käsitlemata. Kirjutamata on Eesti Telefilmi ajalugu ja üldistamata telefilmi koht Eesti filmikultuuris. Sama võib öelda teleteatri kohta. Põhjalikku käsitlust ootab ka ringhäälingupoliitika areng viimase kümnekonna aasta jooksul ja 1990. aastate avalik diskussioon televisiooni kohta, mis peegeldaks nüüdisaegse telemaastiku kujunemise vastuolulisi protsesse Eestis. Kahjuks pole ka sisulisi uurimusi erakanalite arenguloost. Parata pole, ent palju on haihtunud eetrisse jälge jätmata, osa kadunud koos nendega, kes mäletasid.

Sellel foonil esitab autor oma tänase arusaama televisiooni arengukäigust Eestis, periodiseerides seda alates 1955. a järgmiselt:

I arenguperiood 1955–1970: professionaalse televisiooni loomine Eestis, Tallinna Televisioonistuudiost Eesti Televisioonini:

• 1955–1957 algus;
• 1957–1961 teleorganisatsiooni loomine;
• 1961–1965 teleajakirjanduse teke;
• 1965–1970 professionaalse televisiooni algus.

II arenguperiood 1970–1991: televisioon nõukogulikes raamides, tootmisorganisatsiooni kujunemine poliitilise ja ideoloogilise surve tingimustes:

• 1970–1975 tootmisorganisatsioonile üleminek;
• 1975–1980 toimetustelevisiooni kehtestamine;
• 1980–1987 nõukoguliku televisiooni lõppfaas;

Televisioon ajaloo pöördehetkel 1987–1991: ärkamisaeg, üleminek nõukogude ajast siirdeühiskonda

.

III arenguperiood 1991–2005: televisioon siirdeühiskonnas, demokraatliku riigi telesüsteemi kujunemine Eestis:

• 1991–1995 telemaastiku struktuurimuutus;
• 1995–1999 kanalite kujunemine;
• 1999–2002 valdkonna kriitiline arengufaas;
• 2002–2005 valdkonna stabiliseerumine.

Järgnevas tekstis põhineb suur osa faktoloogilisest materjalist kolmel allikal: Voldemar Lindströmi koostatud ETV faktoloogial 1955–1995 (Lindström 1995), Hagi Šeini koostatud ETV faktoloogial 1990–2004 (Šein 2002 ja isiklik arhiiv) ning Renita Timaku ja Heiki Meeri koostatud faktoloogiavihikul (Timak & Meeri 2005). Teksti parema loetavuse huvides pole faktoloogilistele allikatele järgnevas viidatud. Kõigile muudele allikatele on nõuetekohased viited tehtud.