x x x

Lobanov, Raul (2022). Teleauditooriumi mõõtmine digiajastul. Mõõdikuuringu tulemuste ja voogedastusteenuse kasutusstatistika võrdlev analüüs ERR-i audiovisuaalse programmi näitel. Juhendaja: Indrek Ibrus.

Karus, Karmen Mai (2022). Tallinna Ülikooli instituutide vahelise telemängu loomine ja läbiviimine. Juhendaja Vaike Kiik-Salupere.

Kuusemäe, Joonas (2022). Avalik sfäär Nõukogude Eesti televisioonis saate “Ajurünnak” näitel. Juhendaja Airi Auna, Uku Lember.

Mald, Ingrid (2022). Eesti Televisiooni uudistekstide tundetoon multimodaalse ja verbaalse teksti analüüsil. Juhendaja Krista Kerge.

Kiissa, Karlote (2022). Feedback Perceptions of the Creative and Administrative Employees of ERR. Juhendaja Ulrike Rohn.

Reino, Varvara (2021). Venekeelse auditooriumi, programmi tegijate ja peamiste poliitiliste erakondade esindajate hinnangud telekanalile ETV+ aastal 2021. Magistritöö. BFM Nüüdismeedia. Juhendaja Andres Jõesaar.

Andros, Claudi Robin (2021). Teleajakirjanike läbipõlemist soodustavad ja ennetavad tegurid otsesaatejuhtide näitel. Juhendaja Arko Olesk.

Ojang, Kristjan (2020). ETV, Kanal 2 ja TV3 järelvaatamiskeskkonnad ja voogedastusplatvormid: ülesehitus, sisu ja strateegiad. Magistritöö. BFM Nüüdismeedia. Juhendaja Andres Jõesaar.

x x x

Reino, Varvara (2021). Venekeelse auditooriumi, programmi tegijate ja peamiste poliitiliste erakondade esindajate hinnangud telekanalile ETV+ aastal 2021. Magistritöö. BFM Nüüdismeedia. Juhendaja Andres Jõesaar.

SISSEJUHATUS

Aastaks 2021 on venekeelne Eesti Rahvusringhäälingu telekanal ETV+ tegutsenud üle viie aasta. Arutelud avaõigusliku venekeelse telekanali vajalikkusest Eestis enne selle avamist aastal 2015 olid kestnud kauem kui kaks aastakümmet. Arutelude peamisteks probleemideks olid Eesti venekeelse kogukonna spetsiifiline väike turg ning väidetavalt liiga suur kulu vähemusele suunatud telekanali ülalpidamiseks. Samuti nähti probleemi näiteks professionaalsete venekeelsete tegijate puuduses, Vene kanalite ressursside suuruses võrreldes Eesti omadega ning põlvkondade vahetuses lootusega, et pikas perspektiivis hakkavad kõik mitte-eestlased eesti keelest aru saama (Jõesaar, 2017). Lõpuks oli otsustavaks teguriks Eesti julgeolek – aastal 2014 Venemaa annekteeris Krimmi. Šein (2021¹) kirjeldab oma peatselt ilmuvas uues teleraamatus “Digiajastu teleraamat. Digiajastu televisioon Eestis 2000-2020” poliitilisi protsesse kanali avamise taga järgmiselt: “Tagasivaates ilmneb seaduspära, et poliitilisse agendasse on venekeelse inforuumi, sh venekeelse telekanali avamise küsimus kerkinud enamasti just siis, kui poliitiline kliima ja infosõda on pingestunud, olgu 1993. a seoses Narvas ja Sillamäel ähvardava autonoomiareferendumiga (siis loodi venekeelne Raadio 4), 2007. a pronksiöö ajal (loodi portaal novosti.etv24.ee), 2008. a Gruusia sõja ajal (võeti suund venekeelse programmi mahu suurendamisele ETV 2s) või 2013.–2014. a Ukraina sündmuste ajal (selle järellaines sündis ETV+).”
Kaks aastakümmet kestnud arutelude järel siiski avatud kanalit ja selle tegevust, millele kulub igal aastal 2.6 miljonit eurot Eesti riigi eelarvest (ERR, 2015-2021), ning millel on Eesti ühiskonnas olulised ülesanded, on arusaadavalt avamisest saati analüüsitud. Käesoleva uurimistöö probleemi olemus on selles, et ETV+-i tegevusele, vajalikkusele ja edukusele on erinevate osapoolte poolt antud väga erinevaid hinnanguid.
Näiteks Jõesaare (2019: 43, autori tõlge) positiivse poole pealt argumendid on, et “avalik-õigusliku ringhäälingu usaldusväärsus ja olulisus on märkimisväärselt suurem kui erameedia oma ja see on peale ETV+-i avamist venekeelse kogukonna seas märkimisväärselt tõusnud”, ning et “ETV+-i iganädalaste vaatajate hulk on aasta-aastalt kasvanud ja 2019. aasta alguseks jõudnud 40%-ni sihtrühmast. See tähendab, et üha suurem osa vene keelt kõnelevast kogukonnast on seotud avalik-õigusliku ringhäälingu infoväljaga”. Negatiivse poole pealt toob ta välja, et “Venemaa suurimate telekanalite populaarsus on mõnevõrra vähenenud, kuid need on endiselt olulised teabeallikad”, ning et “venekeelse kogukonna jaoks on venekeelsete portaalide delfi.ee ja postimees.ee tähtsus teabeallikana suurem kui avalik-õiguslike ringhäälingukanalite ETV+ ja Raadio 4”.
Eesti Ühiskonna Integratsiooni Monitooring (2017: 74) on ETV+-i auditooriumi uurinud ning järeldustes esineb samamoodi mitmetähenduslikkust: “Kuigi vaatajaarvud on jäänud väikseks, on ETV+-st vähemalt sümboolsel tasandil kujunenud kõige olulisem ERR-i kanal teistest rahvustest inimeste jaoks, ületades Raadio 4 nii olulisuselt kui ka usaldusväärsuselt. (…) Kanalil on raske vältida sümboolset kuvandit n-ö riigimeediana, ning see ei ole kujunenud selgelt venekeelse “kogukonna häälekandjaks”.
Šein ütles ETV+-i avamise kohta (Memokraat, 2015): “Arvan, et see katse muudab Eesti teleökosüsteemi kardinaalselt”, ja ta tõi sisse mõiste: “Eestis ka vene telekogukonna kaasamise ebaõnnestumise paanika” (2018: 4). Enda uues teleraamatus (2021) aga toob Šein välja, et: “Tuleb regulaarse vaadatavuse põhjal ETV+-le antavat hinnangut positiivselt revideerida. (…) Tervikliku kanali ja toimetuse loomine, programmi struktuuri väljakujundamine, tegijate professionaalne kasvamine ning vaatajaharjumuste ja usalduse tekkimine on aastatepikkune protsess. Ka ETV+ sissetöötamise aeg alles kestab.”
Kantar Emori telemõõdiku andmete põhjal võib väita, et ETV+-i jälgitavus on alates 2015. aastast võrreldes teiste venekeelsete kanalitega (mis on langustrendis) kogu aeg aeglaselt, aga stabiilselt kasvanud. Vaadatavus Venemaa kanalitel ETV+-iga võrreldes on aga endiselt oluliselt kõrgem. Eesti meediauuringute üheks seni täitmata lüngaks on tõsiasi, et siiani pole teostatud komplekset uuringut, mis hõlmaks endas nii auditooriumi, poliitikute kui ka programmi tegijate hinnanguid ETV+-ile.
Antud töö eesmärk on teada saada, kuidas ETV+-i venekeelne auditoorium, ETV+-i tegijad ja peamiste poliitiliste erakondade esindajad hindavad ETV+-i vajalikkust, edukust, ja milliseid hinnanguid nad annavad ETV+-ile aastal 2021. Käesoleva töö käigus nendelt kolmelt oluliselt sihtrühmalt saadud hinnangud võimaldavad anda ETV+-i tegevusele senisest oluliselt adekvaatsema hinnangu.
Eesmärgi saavutamiseks esitan järgmised uurimisküsimused:
● Millised on venekeelse auditooriumi hinnangud ETV+-ile aastal 2021?
● Millised on ETV+-i tegijate hinnangud ETV+-ile aastal 2021?
● Millised on peamiste poliitiliste erakondade esindajate hinnangud ETV+-ile aastal 2021?

Lisaks neile uurimisprobleemi avamiseks spetsiifilisemad keskkonnast ja sihtgrupist tulenevad küsimused:
● Kui paljud ETV+-i Facebook’i lugejad on ka ETV+-i vaatajad (televiisoris/Internetis)?
● Kui paljud ETV+-i Facebook’i lugejad vaatavad ETV+-i saateid televiisorist või Internetist peale saate reklaami ETV+-i Facebook’is?
● Kui paljud ETV+-i venekeelsest auditooriumist peavad ETV+-i vajalikuks aastal 2021?
● Millised on peamiste poliitiliste erakondade esindajate hinnangud riigipoolsele ETV+-i rahastamisele aastal 2021?
● Kuidas ETV+-i tegijad hindavad enda arusaama Eesti Rahvusringhäälingu ning ETV+-i ülesannetest ühiskonnas?
● Kuidas ETV+-i tegijad hindavad enda arusaama ETV+-i arengustrateegiast, enda rollist ETV+-i arengus, ning enda konkreetsetest tööülesannetest?
● Kuidas ETV+-i tegijad hindavad kanali juhtimise kvaliteeti enne 2018. (Darja Saar) ja peale 2018. aastat (Ekaterina Taklaja/Hannela Lippus)?
Magistritöö on kombineeritud meetodil uurimistöö, kus on kasutatud nii kvantitatiivseid kui kvalitatiivset uurimismeetodit:
● ETV+-i Facebook’i lugejate veebiküsitlus
● Veebiküsitlus: vastus esitatud küsimusele portaalides
● ETV+-i tegijate veebiküsitlus
● Intervjuud poliitikutega

Eesmärgi saavutamiseks ning uurimisküsimustele vastuste andmiseks lisaks on kasutatud teiseseid andmeallikaid (Kantar Emori uuringud, ERR auditooriumi-uuringute andmed, varem avaldatud artiklid). Tulemuste põhjal toon välja oma soovitused ning edasised uurimisvõimalused.
Rääkides oma motivatsioonist teemaga tegelemisel, pean mainima, et aastast 2016 olen olnud ETV+-i tegija (lepinguline töötaja, kokku ligi 20 teleprojekti erinevates ametites: administraator, režissööri assistent, tegevprodutsent, toimetaja, reporter). Mulle tundub, et olen (nagu ka paljud minu kolleegid) ETV+-is töötamise ajal üritanud aru saada, kus ETV+ hetkel oma arengus on, milliseid hinnanguid kanalile antakse auditooriumi ning poliitikute poolt, kas venekeelne auditoorium peab kanalit vajalikuks, ning mida minu kolleegid kokkuvõttes kanalist ja enda rollist selle arengus arvavad. Õpingute ajal olemasolevatest allikatest ma sellist informatsiooni ei leidnud. Olen aru saanud, et need küsimused on ka Eesti ühiskonnale tähtsad ning asusin ise otsima.
Töö tähtsusest võib öelda nii palju, et suureks väärtuseks on erinevatest allikatest erinevate meetoditega kogutud hinnangud. Töö paigutub meediauuringute alla.

¹Töö kirjutamise ajal ei olnud raamat veel trükki läinud ning tsitaadid pärinevad Hagi Šein käsikirjast. Selle tõttu puuduvad siin ja ka edaspidi vastavates kohtades viited konkreetsetele leheküljenumbritele.

Ojang, Kristjan (2020). ETV, Kanal 2 ja TV3 järelvaatamiskeskkonnad ja voogedastusplatvormid: ülesehitus, sisu ja strateegiad. Magistritöö. BFM Nüüdismeedia. Juhendaja Andres Jõesaar.

SISSEJUHATUS

Käesoleva magistritöö eesmärk on uurida kolme suurema Eesti telekanali järelvaatamiskeskkondi ja voogedastusplatvorme. Kuigi Eesti telekanalitest ja nende toodetud telesaadetest on valminud mitmeid uurimustöid nii bakalaureuse kui ka magistri tasemel, on veebitelevisioonid jäänud siiani
suures osas tähelepanuta. Ometi on lineaarne televisioon oma programmi veebis näidanud juba pea paarkümmend aastat. Kasutades ester.ee veebikataloogi, Eesti Rahvusraamatukogu otsingumootorit ning andmeid Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituudi televaldkonna lektori Hagi Šeini koostatud ülevaatest „Digiaja televisiooni valikbibliograafia Eestis 2010 – 2020”, õnnestus kümnete Eesti telemaastikku käsitlevate bakalaureuse- ja magistritööde seast vaid üksikuid näiteid, mis keskenduvad telesaadete vaatamisele internetis, kuid järelvaatamisplatvormide ülesehitusi ja strateegiaid pole Eestis käesoleva magistritöö autorile teadaolevalt veel uuritud.

Suurem osa käesolevast magistritööst valmis tänu ekspertintervjuudele, mille viisin valdavas osas läbi 2020. aasta kevadel. Ekspertintervjuud on nähtavad käesoleva magistritöö lisas B. Intervjueeritavateks olid ETV peatoimetaja Marje Tõemäe, ERR-i infotehnoloogia ja IT-teenuste direktor Jaanus Lillenberg, ERR-i meediaanalüütik Raigo Piibar, ERR-i voogedastuse arengujuht Toomas Luhats, ERR-i portaalide juht Urmet Kook, Postimees Grupi videostriimingu juht Andres Jakovlev, Postimees Grupi telekanalite programmijuht Kaspar Kaljas, Postimees Grupi äriarendusja teostugrupi juht Kristjan Pillak, TV3 programmidirektor Raimo Kummer, TV3 Play ja Go3 turunduse mänedžer Andry Padar ning TV3 Grupi online-meedia juht Mihkel Mõttus. IT-teenuste juhid andsid ülevaate erinevate platvormide ülesehitusest ja toimimisest ning statistika kogumisest. Voogedastusplatvormide juhid selgitasid platvormidele valitava sisu strateegia tagamaid ning äriarenduse juht ja voogedastuskeskkonna mänedžer selgitasid, kuidas toimivad erakanalite onlinekeskkondade ärimudelid. Lineaartelevisiooni telekanalite peatoimetajad andsid ülevaate, kas ja kui palju on internetikeskkondade areng muutnud traditsioonilist teletootmist ning programmi planeerimist. Mõistmaks interneti kasutamise arenguid, kasutasin Kantar Emori meediapäeva uuringu statistikat ning teleauditooriumi uuringuid. Eesti oludele taustsüsteemi loomiseks
kõrvutasin andmeid Lääne-Euroopa statistikaga.

Uurimustööd ajendas mind kirjutama isiklik huvi veebitelevisiooni vastu. Lihtsustatult öeldes oli eesmärgiks saada teada, kuidas Eesti telekanalid oma veebikeskkondades töötavad. Ühtmoodi paeluvad on nii keskkondade erinevused kui ka nende arengud ja toimimisloogikad nii äriliste eesmärkide täitmiseks kui vaatajahuvi pälvimiseks. Olles telemaastikul töötanud 17 aastat toimetaja, saatejuhi ja produtsendina olen viimasel ajal üha sagedamini kogenud telekanalite soovi teha telesaadete sisu internetis nähtavaks. Valdavalt tähendab see siiski telesaadete turundamist sotsiaalmeedias. Huvitavaid näited võib leida ka oma veebiplatvormide kasutamisest, kus päevakajalise või ajakirjandusliku sisuga saadete lugusid laetakse järelvaatamiskeskkonda üles enne seda, kui saade lineaartelevisioonis eetrisse jõuab.

Siiski televaldkonna professionaalina olen tunnetanud, et pikka aega töötasid veebitelevisioonid justkui poolvägisi. Lineaarse programmi näitamine veebis oli pigem televisiooni kõrvalprodukt, mis
tuli ära teha, et olla kaasaegne. Sellele, kuidas teleprogrammi veebis esitleda ning kuidas rajada kasutajasõbralikke veebiplatvorme hakati tajutavat tähelepanu pöörama alles suhteliselt hiljuti. ERR-i infotehnoloogia ja IT-teenuste direktori Jaanus Lillenbergi (2020) sõnul oli ERR-i järelvaatamiskeskkond veel kuus aastat tagasi lihtsalt üks telejaama internetikeskkond. Kuid 2016. aastal töötati välja strateegia, kuidas teha internetis mittelineaarse mudeli kaudu kättesaadavaks nii oma arhiiv kui ka muu sisu. Eesti suuremate telekanalite veebiplatvormidel on ju märkimisväärsemad muudatused toimunud alles viimasel paari aasta jooksul: ETV järelvaatamiskeskkond läbis põhjaliku värskenduskuuri 2019. aastal (Lillenberg, 2020), viimase aasta sisse jäävad ka ERR-i voogedastuskeskkondade Lasteekraan.ee ja Jupiter.err.ee sünnid ning
erakanalite seas on veebitelevisiooni asjus haaranud liidriohjad TV3 Grupp tuues 2019. aasta detsembris turule uue voogedastuskeskkonna Go3.tv (Mõttus, 2020).

Võrreldes mitmete Euroopa riikidega oleme jäänud veebitelevisiooni osas mahajääja rolli kasvõi seetõttu, et mujal olid voogedastuskeskkonnad juba mitmeid aastaid tagasi olemas, kuid selles tõsiasjas on oma positiivne pool siinsete platvormide rajamisel – oli kellelt õppust võtta ning teiste poolt varem tehtud vigu vältida (Lillenberg, autoriintervjuu, 2020). Nii Go3 kui Jupiter voogedastuskeskkondade juhtide, Mõttuse (2020) ja Luhatsi (2020) sõnul võeti oma keskkondade rajamisel eeskuju maailma suurtelt, ERR tegi aga Jupiteri väljaarendamisel tihedat koostööd Soome YLE-ga, kes kaheksa aastat tagasi avas voogedastuskeskkona Areena (Luhats, 2020).

Veebitelevisiooni teeb huvitavaks ka selle pakutav vabadus vaadata endale meeldivat sisu vaataja jaoks parimal ajahetkel, parimas kohas ning käepärasemast seadmest. Internet on lõhkunud traditsioonilise televisiooni ärimudeli (Evens & Donders, 2018). Juba 2011. aasta „Mina. Maailm. Meedia” andmete põhjal eristub uue meedia aktiivse kasutamise poolest noorim vanuserühm (15 –29 aastased) teistega võrreldes suurima aktiivsuse poolest interneti ja sotsiaalmeediaplatvormide kasutamisel, olles samal ajal traditsioonilise meedia, eriti uudiste, jutusaadete ja dokumentaalsaadete osas vanemate gruppidega võrreldes passiivsem. Huvitav on aga see, et veidi vanem vanusegrupp ehk 30-44 aastased on aktiivseimad võrguväljaannete lugemises (Põldmäe, 2015). Arvestades uuringu vanust tuleks muidugi märkida, et suur osa tolleaegsest noorimast vanuserühmast, mille sünniaastad olid 1982–1996, on tänaseks päevaks liikunud juba astmevõrra vanemasse gruppi, seega võib järeldada, et aastal 2020 on 30. aastaste inimeste interneti kasutusharjumused ja huvid erinevad, kui olid aastal 2011. Erinevuse all pean silmas interneti kasutamise kasvu, mis omakorda tähendab, et aktiivne interneti kasutajate hulk pidevalt suureneb.

Kuigi käesolev uurimustöö keskendub kolme Eesti telekanali veebikeskkondadele, annan töö lõpuosas põgusa ülevaate ka teistest kohalikul meediamaastikul tegutsevatest internetikeskkondadest, mis pakuvad audiovisuaalset sisu ning järelvaatamisteenuse arengut kirjeldades ei saa kõrvale jätta ka telekomi ettevõtete panust. Telekomid vääriksid mõistagi omaette põhjalikku uurimust, kuid siinses kirjutises saab paari eredama näite näol teha kiire ülevaate telekomide arengust möödunud kümnendil.

Soovin tänada oma juhendajat Andres Jõesaart hea nõu ja konstruktiivse kriitika eest, nagu ka mitmeid teisi, kes nõuannete, infokildude ja näpunäidetega selle magistritöö valmimisele kaasa aitasid. Eriline tänu ETV, Kanal 2 ja TV3 inimestele koostöö eest!